Liitiumi ioon
Liitiumioonakud jagunevad kahte kategooriasse: vedelad liitiumioonakud (LIB) ja polümeer-liitiumioonakud (PLB). Nende hulgas viitavad vedelad liitiumioonakud positiivsete ja negatiivsete elektroodidena sekundaarsetele akudele, millel on Li + manustatud ühendid. Positiivne elektrood kasutab liitiumiühendeid – liitiumkoobaltoksiidi ja liitiummangaanoksiidi ning negatiivse elektroodi puhul kasutatakse liitium-süsinik interkalatsiooniühendeid. Liitiumioonakud on ideaalsed energiakandjad 21. sajandi arenguks tänu oma kõrgele tööpingele, väikesele suurusele, kergele kaalule, suurele energiatarbele, mäluefektile, saaste puudumisele, vähesele isetühjenemisele ja pikale elueale.
1992. aastal töötas Sony edukalt välja liitiumioonakud. Selle praktiline rakendamine on oluliselt vähendanud kaasaskantavate elektroonikaseadmete, nagu mobiiltelefonid ja sülearvutid, kaalu ja mahtu. Kasutusaeg pikeneb oluliselt. Kuna liitiumioonakud ei sisalda raskmetallist kaadmiumi, võrreldes nikkel-kaadmiumakudega, väheneb keskkonnasaaste oluliselt.
Liitiumakudest tulenev reostus on endiselt olemas, kuid see on suhteliselt väike.
Tuumasüntees
Võimsaid tuumasünteesi liitiumakusid nimetatakse ka aatomipatareideks, tuumapatareideks, triitiumpatareideks ja radioisotoopide generaatoriteks. Mõisteid kasutatakse seadme kirjeldamiseks, mis kasutab elektri tootmiseks radioaktiivse isotoobi lagunemisel saadud energiat. Sarnaselt tuumareaktoritega toodavad need elektrit aatomienergiast, kuid erinevad selle poolest, et ei kasuta ahelreaktsiooni. Võrreldes teiste akudega on need väga kallid, kuid ülipika eluea ja suure energiatihedusega, mistõttu kasutatakse neid peamiselt selliste seadmete mehitamata tööks, mida tuleb kasutada pikka aega, nagu kosmoselaevad, südamestimulaatorid, veealused süsteemid ja automatiseeritud seadmed. teaduslikud uurimisjaamad maailma kaugemates piirkondades toiteallikana.
